Need kollased kasepuulehed Hosteli akna taga torkavad tumehalli taeva taustal nii kenasti silma. Ja tuul paneb nad elama. Vahel paistab päike. Nii raugelt. On kaotanud oma põletava kuumuse, suvise silmatorkavuse, maksvapanevuse. Nüüd on ta oma tagasihoidlikkuses nii paitavalt pehme, mängib me juustes ja silmades ning kaob jälle.
Sügis on aeg iseenda jaoks. Hämarus toob varjud, pimedus piirid. Ja sügistuulel on teine hääl ja värv. Sügis toob rahu, teeb mõtlikuks ja paneb möödunut meenutama. Ja mälestused kuhjuvad lehehunnikutesse- lõõskavpunased, tumerohelised, erekollased...
Tule meile! Leia enda jaoks aega! Jäta linnakära seljataha ja tule sügisesse sügist nautima...